Kaneel – kellele ei meenuks kohe jõuluaeg? Kesk-Euroopa lähiajaloos on kaneeli kasutatud eelkõige talvise 
maitseainena, eriti küpsetistes, magustoitudes, punšis ja hõõgveinis. Tegelikult on kaneel üks vanimaid teadaolevaid 
vürtse ja seda on Lõuna-Aasia riikides kasutatud juba mitu tuhat aastat. Euroopas omandas kaneel tähtsuse alles 
keskajast, kuid algselt kasutati seda peamiselt paljude vaevuste ravimina. Alates 16. sajandist muutus kaneel vürtsina 
üha populaarsemaks, kuid seda peeti hinnaliseks ja ülemäära kalliks. Sellest lähtuvalt oli vürts reserveeritud aadlitele 
ja jõukatele kaupmeestele. Botaaniliselt eristatakse peamiselt kahte tüüpi kaneeli: Cinnamomum Cassia - Cassia Cinnamon 
ja Cinnamomum Zeylanicum - Ceylon Cinnamon (ka Canehl või Kaneel) Tseiloni kaneeli nimetatakse ka päris kaneeliks. 
See pärineb peamiselt Sri Lankalt ja lõuna- Indiast. Seda ekstraheeritakse loorberite perekonda kuuluva kaneelipõõsa 
sisemisest koorest. Mitmed sellised vahvliõhukesed kihid asetatakse üksteise peale või surutakse üksteise sisse, mistõttu 
need rulluvad kuivamise ajal kokku. Tseiloni kaneel meenutab seega rullikeeratud sigarit pulgana, on helepruuni värvi, 
väga aromaatne ja peene magusa maitsega. Odavam Cassia kaneel on tänapäeval kõige levinum kaneelisort, mis pärineb 
peamiselt Hiinast, Indoneesiast või Vietnamist. Ihaldatud vürtsi saamiseks eemaldatakse kaneelipuu koor ja vabastatakse 
mitme millimeetri paksune sisemine koor välisest korgikihist. Cassia kaneelipulgad on palju paksemad kui Tseiloni kaneel. 
Pulgad koosnevad ainult ühest kihist. Tseiloni kaneel on tumedam ja teravam, aroom on intensiivsem. Võrreldes Cassia 
Cinnamoniga sisaldab Ceylon Cinnamon oluliselt väiksemas koguses kumariini. Kaneelisõbrad ja eriti lastega pered peaksid 
seetõttu valima Ceylon Cinnamoni, mida peetakse tarbimiseks ohutuks.